Tetiana Nechai (Malenka)
Tõlkija Maarja Kangro
***
Kell 6 hommikul lõigata närbunud rooside varsi,
panna nad vanni nagu imikud,
kui maja kohal põrisevad Shahedi-droonid
ja taevast lõikavad tulerajad.
Palvetada, oodata koidikut ja päikesetõusu –
jumalikku ettemakset uueks päevaks.
Lülitada sisse muusika, juua teed, määrida leiba, lõigata õuna.
Panna kokku asjad nüüd juba üksikemast sõbrannale sünnitusmajas,
kes julges sõja ajal rasestuda,
paludes nii talle kui ka endale Jumalaema kaitset, kerget nagu suits,
mis tõuseb vastasmaja pööningult.
„Elu on õun, mida tuleb süüa koos koorega,“ kirjutas Sepehri.
Ja mina panen haiglapakki punased õunad, tulikollase hurmaa,
hommikumantli, sussid, mähkmed.
Elu on alles.
Kuni mängib muusika, köeb kamin, tõuseb päike
**
F.R-le
Tagalat pole.
Poolteise invasiooniaastaga on Kiievi oblastis tapetud 28 000 elanikku.
Öösel kahjustasid droonid Hmelnõtskõi tuumajaamast 10 km kaugusel 1760 maja.
Päeva jooksul amputeeriti haiglates 1334 jäset, aga taastusravikeskustes paigaldati luudele 763 nahaga kaetud proteesi.
Ühe sõjapäeva jooksul maeti külades 650 sõdurit,
nende emad tänasid kamraade poja surnukeha eest,
aga teised küsisid preestritelt, kuidas palvetada,
kui üheksa kuu jooksul pole saabunud ei laipa ega uudiseid.
Loen sotsiaalmeedia postitust – 1993. aastal sündinud jalaväelase vabavärsse, kuidas tal kõik on muudkui teiste vana:
venna riided, isa päevinäinud jalgratas „Ukraina“,
nüüd ka käsikuulipilduja, mida ta läbi kaevikute lohistab,
see on nagu too „Ukraina“, katkise kaamera ja isoleerpaela mässitud sihikuga.
Me kõik lohistame seda.
Tema, nagu mu naabri poegki, pole üle aasta kodus käinud,
ja ma kirjutan talle, kuidas õunapuud täna valjusti kahisevad ja tugev tuul murrab oksi.
Ja et eile tõi meie vana Armen – vabatahtlik aastast 2014 – kõik, mida vaja,
ja et Nikal sündis üheksa kutsikat, keda keegi omale võtta ei taha.
Tagala on olemas, ütleb ta, sest mille eest me siis siin seisame?
Ta teab: hommikul toob veoauto linna värsket leiba,
kojamehed riisuvad lehti, lapsed lähevad kooli;
naised sünnitavad haiglas,
arstid käivad mööda palateid, õed panevad tilguteid
ja naabruses lõhnab lasteaia köök piimapudru järele.
Tagala on olemas. Ja katsugu keegi öelda, et tema ja rindejoone vahel on kuristik.
Selle nõeluvad pistetega
kinni kaks säravat linnukest Viberi ja Telegrami kastis – loetud! –, vabatahtlike annetused, maanteed ja furgoonid.
…Ja siis veel luule, mida kirjutatakse seal- ja siinpool kaevikuid.
**
Nemad. Tabasid. Raketiga. Sünnitusosakonda.
Hinga välja. Rakett läks napilt mööda.
Päästetöötajad tõid välja neli sünnitajat.
Noorim nende seast – Maria –
ütles, et ta ei karda, et ta on Taaveti soost,
hüüdis Joosepit,
küsis, kas nad pole Teda näinud.
Valged liiliad tärkasid ja lõhnasid määrdunud lumes,
mida katsid püssirohi, tellisetükid, aknaraamid, klaasikillud.
Ja valge tuvi istus ta õlal, kui ta
kanderaamil lamades
püüdis kinni nööpida
kõhult kitsaks jäänud talvemantlit.
***
Maksim Krõvtsovi mälestuseks
1.
Herodesele Herodese jagu. Juudale Juuda oma.
Kristusele – Kolgata.
Aga meile – sõda.
Tuleb poisike, jumalikult andekas.
Hingab välja luuletusi. Talle öeldakse: säh!
Siin sulle relv, sellega tapetakse,
sihtides laskeavast.
Selle taga, näed sa, on taevas. Sinna lennatakse.
Kui viimane pillikeel katkeb.
2.
Nad istuvad Donbassi kõrgeimas punktis – „Kolgatal“.
Poiss-sõdur, kes kirjutab luuletusi,
ja kollane kass.
Nad vaatavad flamingokarva taevalaotust.
– Lähme? ütleb sõdur.
– Kuhu? küsib kass.
– Sinna roosasse flamingokarva taevalaotusse.
– Nii sa ütled, aga mina ei oska lennata.
– Ega minagi.
– Ja kuidas siis?
– Seda teab See, kes riputab üles päikese roosa sõstra.
– Ma ei armasta sõstraid, armastan hiiri.
– Seal saavad olema valged lendavad hiired. Vaata: seal pole pauke ega verd – ainult päikesesõstar ja lendavad hiirepilved. Sinagi muutud pilveks, nagu ka mina.
– Nagu ka sina?
– Näed sealt ülevalt seda räsitud, põletatud maad, mis meenutab metallist sepistatud lille – tulist ja kuuma. Kohtume nendega, kelle kaotasime ja kes kunagi ei naase.
– Batmani, röövli, Jeesusega.
– Jah, ma igatsen neid. See sõda kestab ilmselt veel aasta, ja kaks, ja kolm… nagu krooniline bronhiit. Ma olen väsinud, kiisuke.
– Lähme siis.
3.
Kui Jeesus kannaks MultiCami vormi,
näeks ta ilmselt välja just nii:
nõtke kehaga,
pika juuksepahmaka ja pilguga,
mida on võimatu unustada.
Ja muidugi peenikeste sõrmedega,
mis mängivad pilli,
kirjutavad märkmikusse luuletusi,
võib-olla ka joonistavad
või nikerdavad puidust skulptuure,
lõpuks murravad armulaualeiba.
Andesta meile, Maksim, Jumala poeg.
**
Talvel tellib tüdruk netist
kollaste gladioolide sibulad.
Kollane on poisi lemmikvärv ja ta tuleb tagasi,
kui kuldne päike valgub üle vee
ja nisupõld lainetab,
kui sügise värv valitseb
viimaks kahinal langevaid lehti.
Nad on vaevu tuttavad:
vabadel hetkedel Messengeris
on nad kudunud omavahele õrna vestlusvõrgu,
nende vahel on lumi ja rinded, kaevikud ja venitusarmid,
oht mitte kunagi kohtuda on reaalne.
Kuid poiss kaitseb karedate pihkudega hoolsalt
kaevikuküünla kollast õit
nagu tüdruku hingeõhku,
nagu viimast leivapätsi,
nagu kuldset juuksepahmakat ja sooja pilku,
mis vaatab teda iga päev
katkise mobiiliekraani taustapildilt.
… Ta tuleb tagasi
**
Ta tardub jaamas keset rahvasumma
metronoomi heli peale kell 9 hommikul,
kui riik seisab surmade ja mälu
verandal. Aga inimesed liiguvad edasi,
mööduvad temast, neil pole hetkegi aega.
Kohvrirattad kõrisevad katkematult.
Ta tunneb: sõda on nii lähedal
nagu kamraadi hingeõhk, tuttav, kauge.
Pealinn sumiseb. Talumatu kuumus.
Juuli sulatab katuseid, rindel aga relvi.
„Jumal,“ sosistab ta, „ole koos nende ja minuga.“
Viskab selga koti, kuhu peitis pikslimustriga vormi.
Tunneb seljal külma tuuletõmbust.
Ja nagu askeesis munk,
joob päikese käes vett. Seisab proteesi peal:
justkui on suvi, aga jäine ja libe.
Sõda nagu rong on talumatult lähedal.