Olena Pashuk (Kitsan)
Tõlkija Anna Verschik
***
kuidas on kanda
oma vaenlase last
keda keegi pole siia ilma kutsunud
pole lubanud armastada
ta on nagu vaenlase kuul
sinu kehas
ei saa kätte
on kinni jäänud
mida ütleb tema esimene karje
mis keeles tuleb esimene sõna
ja kust ta leiaks armastust
maailma auklikest taskutest
äiu-äiu lapsekene
nüüd on kõik hällilaulud
umbrohi mustal põllul
kõik muinasjutud on ilma meeta
aknad lahti nagu haavad
segipekstud pesad
kust kukuvad välja lapsed
äiu-äiu lapsekene
jää magama ja ära ärka
milleks sul teada
et su isa ongi tont
kelle käed on noad
kelle keha on püss
***
mustad liblikad
otsivad mingitki värvi
kõrbenud peenardelt
ei ole ega tule
kuni sünnib laps
naeratustega huultel
mõlema vanemaga südames
metsik tühi maja
näljased hällid
puud turritavad maast välja
nagu tuulest viljastatud
vilespillid
hõljub kurblik laul
aga kuulamas pole kedagi
mustad liblikad
piiluvad akende ämblikuvõrkudesse
aga seal on keset maja
ainult peiulilled
***
tuled veest välja kaldale
nagu kala
huvi pärast
aga siin ja seal on taresid
siin ja seal on inimesi
ja ei tea enam kus on turvalisem
kus on omad
palud lindudelt leiba
nagu esiisad hingevaevas
palusid vett taevast
aga ümberringi
upuvad puud
justkui aheldatud koerad
ja vett on nii paksult
et naabreid pole näha
sügavusest kostab kellahelin
lapsenutt
ja raadio
kust voolab
sireeni laul
keerad tema laulu suunas
sogast rada pidi
aga sinu tare põhjas
istuvad kõik siiamaani laua ääres
õhtusöök
***
päike on üleküpsenud õunana alla kukkunud
ja kõik mis maha kukub
muutub kõduks
et mingil aastal küllastada endaga
näljast seemet
kannus loksub piim
nagu kunagi lapsepõlves
aga lapsi pole
on eri suunas laiali läinud
aga kõige väledamad läksid taevasse
tänavad on nii vaiksed
ilma nende kollase naeruta
on kuulda kui sügisleht
kiristab hambaid tuule käes
päike on ussitanud õunana alla kukkunud
ja veerema läinud
tarest tareni
nagu soovimatu sõnum
sellest sõnumist
on puruks läinud ema süda
ja hing on välja voolanud
nagu sügis kastani seest
***
eilse päevani
ma ei teadnud sinust midagi
minu jaoks polnud sa veel sündinud
aga kellegi jaoks olid juba surnud
haua must suu
ei neela alla su nime
see jääb helisema
nagu pillikeel
taeva ja maa vahel
minu ja su ema vahel
tema valu on nii ränk
et kõik maailma naised
peavad seda temaga jagama
nutma tema kõrval
kastes värskelt istutatud riste
mis iialgi ei lähe rohetama
ei too vilju
ja kui kord tema silmad on kahe kuiva kivi moodi
ja selle maailma nägemine muutub talle raskeks
ja kui tema ei kuule enam
mälu kuristikust oma poja häält
võime tulla seisma tema läbipaistva keha kõrvale
ja hoida maad tema jalge all
taevast ta pea kohal
lindu ta rinnus