Natalia Matolinets
Tõlkija Katja Novak
*
Ärge vastake liiga laialt küsimusele „Kuidas läheb?“ – ütles inglise keele õpetaja minu
esimesel kooliaastal. – Inimesed küsivad seda pigem viisakusest. Tegelikult on neil ükskõik,
kuidas teil läheb.
Sõnastus oli vist teine, mitte nii otsene. Ma mõtlen, me olime ju lapsed, me ei
teadnud midagi sellest ilmast, nagu ka viisakusest.
Meie, kes me olime siis kuue- või seitsmeaastased, ei adunud isegi, et „Kuidas läheb“
koosneb inglise keeles kolmest sõnast – igaühel oma tähendus – mitte mingi klugin, mida
õpetaja paneb meid kordama iga tunni alguses, kohe pärast „Tere hommikust, õpetaja!“,
sest hommikud olid ju veel head, midagi halba ei võinuks öösiti juhtuda.
Tänapäeval on kõik teisiti. Pimeduse saabumisel muutub mu riigi kaart õhuhäirete äpis
veripunaseks ning mitmed vestlusaknad arutavad, mis toimub. Arutavad, kus nähti rakette.
Mis suunas. Mis heli see just oli? Kui valjult plahvatas. Ärge öelge täpselt kohta – see on
keelatud. Kas miski on tabatud? Mis hävitati? Valjusti. Valjusti. Veel. Mis säde see just oli?
Näete, kui erk?.. Kurat! Peitu!..
.
.
.
Ja sa peidadki ennast. Ja sa ootad. Ja siis „Kuidas läheb?“ saab suurimaks hoole
väljenduseks.
Kui istud varjendis, metroos, koridoris, vannitoas, oma voodis pärast seda, kui raketid
on sind äratanud oma müraga, mis võib maadki lõhkuda. Kui käed värisevad, värisevad,
värisevad, aga siiski õnnestub trükkida – tarvis on vaid kaks sõna, neli tähte ukraina keeles.
Kui mugav. Sa trükid „Jak tõ?“[1].
.
Ja saadad.
Ja ootad, ootad, ootad. Muud pole teha. Ja polegi tahtmist muu vastu, ainult saada
vastust.
Kui tagasi kostab:
Ok.
Olen elus.
Mul õnnestus ennast peita.
Vaid aknaruudud on löödud. Meiega kõik korras.
Lööklaine on välja rebinud rõduuksed.
Meid polnud kodus, kui korter sai tabamuse.
Hirmus on, aga saan hakkama.
Ma olen haiglas, kerged vigastused.
Magasin, pole midagi kuulnudki.
Hästi, kuidas sul?
Kuidas sul?
.
.
.
Kuidas?
[1] „Kuidas läheb?“ ukraina keeles