LUULE

 

Tetiana Nechai (Malenka)
Tõlkija Katja Novak

 
 
***
Meie kirikuisa maal tööst väsinud kätega,
mullaga küünte all,
niidetud rohu ja varte lõhnaga,
hoiab me kohal piiblit.
Ja need lõhnad tungivad läbi kirikuriiete ja viirukisuitsu.

Tema silmad on külmsinised nagu järv sügisel.
Kevadel veel õhkas neist rahu, kui ta jutustas pääsukestest,
kes tegid korraga mitu pesa ta katuse all,
otsekui varudes kindlust,
et nende pisikesed soojad munad pääseks tule eest.

Tankid möödusid 12km põhja pool külast,
mille ümber on jõed ja rabad.
Tema aga palvetas pooleli olevas kirikus,
pühitses inimestele pajuoksi ja muud lihavõtete kraami:
mooniseemneid ja põllutaimi, õunu ja mett.
Saatis pääsukesi lõunamaale ja ootas
sõnumit või poja keha.
Ja iga kord, kui inimesed pärast kirikumissat lahkusid,
langes ta põlvili kesk pühakoda ja palus:
“Hoolitse Sina ta hinge eest, Jumal, hoia.
Sest mina ei saa.”